Vivian digimuutub Jasmine'ks (Jaz)

(Jaz) "Huvitav mis astme vaimuhaigus on korduvalt telefonile keskmise sõrme näitamine."

Ega see polnud telefoni pihta. Inimeste siiski. Jasmine tunnetas endas muutusi. Nii kergelt ärrituv pole kaua olnud. Muidugi ärritumine on kui osa temast juba. Kuid siiski. "Äkki tal pole tuju. Äkki tal on tegemist. Äkki minu lausele ei saanud paremini vastata. Äkki ta lihtsalt ei viitsi." on asendunud "Äkki go fuck yourself"-iga. Suht järsult. See kunagine ettevaatlikus ja kikivarvul olek suhtlemisel pole kuhugi kadunud. Ta ei suuda endiselt midagi reaalselt haavavat näkku paisata. Eih, see hoop tabab tavaliselt lauda või seina. Prioriteedid on paigas. Mööbel peab vastu, inimeste tunded mitte. Vihahood on eriolukorrad. Vihahood on üldse vahel vajalikud. Jõulised. Korraks on kõigest ükskõik, vihane hulljulgus, täie mõnuga kellelegi midagi ammu sees pulbitsenut välja pahvatada, eeldusel et ta ette satub. Paras vaatepilt. Tunnetada hetkeks sisemist jõudu, mis tavaliselt sügavale rahuliku koore alla peidetakse. Asetada enda heaolu teise omast ette mõneks ajaks. Aga tavaolukorra juurde. Strateegia on ignoreeri vajadusel - rahune - rahune, kurat võtaks - valeta midagi kokku tujutuse kohta - jälgi virilal muigel reaktsiooni. Aga miski temas mässab selle peale. Tüdinenud leppimast kõigega. Tüdinenud endale loodud puuridest.

***

"Halva mängu juurde head nägu teha" asendada "The best of us can find happiness in misery"-ga. Kui näoilmest, maskist saab tõeline emotsioon. Maskist vabaneda. Olla siiras. Olla see, mida teistelt ootan. Challenging, have to admit. 

Leida oma silver lining, millest kinni haarata. Leida mingi mõte, eesmärk oma tegevustele. Leida oma tasakaal. Harmoonia. Kõikuvad, raskusest ühele küljele vajuvad Kaalud pole just kena vaatepilt. Tasakaal tooks hingerahu jah. Kõige selle juures liikuda edasi enda poole. Immuunne mõjutustele. Open-minded. Avatud. Free spirit. Head energiat kiirgav. Sihiga.

Parim väljakeerutamine ever, *innocent puppyface*

Heheh... I can explain... vaadake ma kohtusin kellegagi... nimega Laiskus. Not much to it. Samuti Lambist-inglisekeelne-tekst-sest-see-kõlab-paremini. Vivian ka puhkusel. Laseme tal olla veel paar päeva kuni karm reaalsus raputab. Ma eeldan et vaheajal tema pähe löönud 479689 taaskohtumisstsenaariumit pole just päris see ja rohkemaks ta pole praegu võimeline. Tal on kohutavalt tegemist kodutööde edasilükkamisega, vaene hing. Ja praegu on võimalus tasa magada kõik tuleviku halvad ajaplaneerimised, niiet kuss. Meil on täielik õigus laiskusele. Oehh, aga vaikselt tuleb blogi ellu äratada jälle.. eks varsti näeb. Buh bye.

You promised me I'm never gonna find you fake it

Chill out, what you yellin' for?
Lay back, it's all been done before
And if you could only let it be
You will see
I like you the way you are
When we're drivin' in your car
And you're talking to me one on one
But you've become...

Somebody else 'round everyone else
You're watching your back like you can't relax
You're tryin' to be cool
You look like a fool to me
Tell me

Why do you have to go and make things so complicated?
I see the way you're acting like you're somebody else
Gets me frustrated

Avril läheb ikka hinge. Kui mitmeid kordi on seda laulu vihahoos teiste pihta lennutatud... Nüüd peab endale meelde tuletama. Kui päeva lõpus sinu enda peegelpilt sulle etteheitvalt otsa vaatab... On ikka midagi valesti. Ja ma proovin aru saada millal kõik jälle rappa läks. Ainus, milleni ma praegu jõudnud olen - mul kaob mina-tunne. Jälle. On veel midagi imestada, et viltu veab? Avril tekitab alati tugeva enda tõeliste emotsioonide tunnetamise. Ma olen jälle liialt teiste ja arvamuste ja millekuradiiganes pärast veel muretsenud, jättes enda tagaplaanile. Võiks arvata, et kui ma olen absoluutselt teadlik, kui kerge see juhtuma on, jälgin seda hoolega. Hah. Ma ei lepi sellega, see ei jää nii. Valisin teadlikult tee, kus hakkan endalt paremat nõudma ja nii ka teen. Mul on vaja paari päeva enda kogumiseks. Meeldetuletuseks. Kallis, sa ei pea olema parem kellestki teisest, see pole mõõdupuu. Päeva lõpuks pead sa olema parem vaid sellest, kes sa olid eile. Ja ma suudan seda. Ja ma teen nii.

Got a fist of pure emotion. Got a head of shattered dreams...

Rahtutu. Igavlev. Laisk. Ei teagi mis täna viga on. Nii lähedal kogu šokolaaditahvli nahkapistmisele. Sügavad enesekontrolli probleemid. Järsk energialaeng muusikast ja jama ajamisest. VENE KEELES PARDID TEEVAD "prääks" ASEMEL "krjää", mulle täiesti vastuvõtmatu, ei suutnud jätta mainimata. Mhm. Täna teel kooli ületas üks naine minu ees teed, laps kelgus järel lehvitas rõõmsalt mõlemale poole autojuhtidele. Jumala armas. Tänane jutt ei suju ja lendab igas suunas, ma olen valulikult teadlik sellest laialivalguvusest. Sssshh.... Looolah.. I've made up my mind.. and I'm not gonna fall in love this time. Mika. Karamell. Küpsis. SHOKOLAAD. (Twix'i reklaam.... o.o)

Õhkõrn piir mälestuste ja kujutelmade vahel

4 aastat tagasi oleksin ma öelnud, et Tal on sinised silmad.... Mis on tegelikult hallid. Tal on kõige tavalisemad eestlase kartulikarva juuksed. Aga ma jään alati mäletama suve, kui päike oli Tema juukseid nii pleegitanud, et nad ülejäänud päevitunud kehaga tugevas kontrastis olid. Minu jaoks jääb Ta alati blondiks. Ta on ainus inimene, kes suudab mind välja vihastada puhtalt eksisteerides.
Läbi mõtete kajab uduselt muusikaõpetaja jutt. Vivian avastab, et ta on siiani koolis, viimases tunnis. Aju protesteerib, keeldub seda vastu võtmast - sa oled praegu Tema silmades ja sinna ka jääd.
Kui just sunnitakse. Niisiis. Samuti on Ta ainus, kes suudab mind naerma ajada pelgalt oma armsa sinisilmse olemasoluga. Tema ulakas irve on mulle igaveseks mällu sööbinud.
Klassis toimub midagi. Vivian tõstab pea. Õpetaja oli oodanud paari noodi kaasalaulmist. Hmh, good luck with that. Vivian turtsatab ja kinnitab silmad lume külge teisel pool aknaruutu.
Siiski oli see üks õhtu, kus saime koolist ja tühjast-tähjast rääkida inimeste kombel, üksteisele kõrri kargamata. See oli erakordne, tavaliselt ei saadud ühes ruumis oldud, ilma kolmandat maailmasõda alustamata.
Aga see oli siis. Ähmane mälestus, sildistatud esimese armumisena.
Nüüd.... On Tal raskelt määratletav juuksevärv. Silmad endiselt hallikassinised. Elekter pilkudes. Tögav hääletoon, mis on kahjuks lummav. Kõrvaltvaataja pilk ei tabaks iial meie vahel olevat usaldust ja sügavat hoolimist. Ta näeb vaid sädet, leeki. Kaht noort, kes ei lase mööda ainsatki võimalust teineteist tögada ja reavukasse vaidlusse laskuda, teravate solvanguteni välja. Aga ta peaks tähelepanu pöörama hoopis viisile, kuidas nad sädemeid loopivad pilgud teinetesie peale lukustanud on, nagu kõik ümbritsev sel hetkel oleks tähtsusetu, sellele väljakutsuvale pilgule, rahulolevale ja provotseerivale hääletoonile, kui järjekordne märkus teise suunas teele on saadetud. Nad vaidlevad täie mõnuga, nad ei suuda muudmoodi. Tunnistajate silme alt väljas, ei leiaks keegi rahumeelsemat ja kiindunumat paarikest, lausa ühtehoidvat meeskonda. Nad on ideaalne liit. Võivad teineteisele näkku paisata kõik, mis pähe tuleb. Ei mingit võltsviisakust, kui on tuju auk seina lüüa. Enda ja teise vigadest absoluutselt teadlikud. Ja nad ei suuda pikemat aega lahus olla. Häda sellele, kes arvab, et võib neist ühe vastu astuda või, veelgi hullem, nende vahele tulla. Sama hästi võiks ta oma surmaotsusele alla kirjutada. Nad on läbi elanud liialt palju tülisid ja draamat kõrvaliste tegurite tõttu, et siia punkti jõudes lasta millelgi või kellelgi seda sidet rikkuda. Olnud teineteise vihkamise äärel, ei suutnud nad ikkagi lahti lasta. Selles peitub nende jõud, olla teadlikult seotud vaatamata erinevustele. Nüüd on nad purunematud. "Love is friendship lit on fire." Aga kõige tipuks.... Nad ei eksisteeri. Sel kujul. Veel.

Õõvastavalt positiivne, kuulge... *blush*

Minu teooria järgi peaks nüüd enneolematult kohutava teksti kokku kirjutama. Vaataks, kes teeb suu lahti, muidu läheb liiga roosalt ja lilleliselt kogu see värk. Aga küll jõuab, kaugele see ikka jääb. Oodaku minu järgmine "Caps Lock'i periood" ära koos lugematute hüüumärkide ja ülevoolavate emotsioonidega, mida lihtsalt pidi teksti toppima nii, et halb hakkab lugedes. Minu närvivapustuste tuvastamine pole just väljakutse. Kõik, mis ette jääb, saab pihta, rääkimisel seista ohutus kauguses, eriti juhul, kui on soov normaalne kõrvakuulmine säilitada. Väljaelamiseks on päevik igati sobilik, juba mõne nädala pärast on tahtmine tunnetest nõretavad lehed välja rebida ja endale kirjutamiskeeld peale panna. Olles nüüd kenasti nõrganärvilisemaid lugejaid kohutanud... :)  ...eks ma püüan end vaos hoida. Järgmise korrani.

Lumeräitsakad juustes, mõtted kaugustes

Pinge peal, kõik sadas korraga kaela. Kõige tipuks läheb mõte uitama just sel õhtul, kui seda õpikuteksti juures kaasa mõtlemas vaja oleks. Maailmalõputeooriad. Ülemaailmne vandenõuteooria. Mõtlemapanev film (kõik kolm täiesti eri asjad). Sisukas päev ühesõnaga.
Just teisest maailmast (kinosaalist) väljunud, mõte püüab olemasolevaga kohaneda, siiani tulutult. Meeled on tavalisest erksamad, märkan detaile. Olen kui kõrvalvaataja omaenda kehas, ikka veel filmis elades. Jättis mind vapustava mõju alla küll. Bussis armas pätakas istus kõrvale, tõi oma mänguasjadest koosneva varanduse lagedale ja hakkas häälekalt autodega mängima. Fantaasiat tal jätkus. Üritasin muiet tagasi hoida muljetavaldavamate kokkupõrgete korral. 15 minutit bussisõitu ja mul olid kõikvõimalikud lapsele teadaolevad heliefektid selged. Kamp vene noori seisis istme kõrval ja jälgis keskendunult, kuidas poisike avastas käepideme hädapärast sobivaks autoteeks olevat. Kui nad üks hetk lõbusalt last matkima hakkasid, tuli kogu tahtejõud mängu panna, et naeruturtsatust all hoida. Südamlik vaatepilt igaljuhul.